See oli lihtsalt kolmapäeva õhtu ja kass oli haige

[prettyianthe]

Ma ei tea, kuidas see täpselt juhtus. Aga tegelikult tean küll. Juhtus see sellepärast, et mu kass Muffin otsustas, et kell kaks öösel on ideaalne aeg oma käpaga mu näkku lüüa. Kuus korda. Järjest. Kui sa pole kunagi ärganud selle peale, et karvane terrorist sind musklitab, siis sa pole elanud. Igatahes, uni oli läinud. Täielikult. Ma vaatasin lakke, kuulasin, kuidas Muffin uhkusega oma saba liputab, ja mõistsin – magama ma enam ei jää.

Lükkasin teki kõrvale, lonkisin kööki, tegin endale teed. See oli see tass, millelt on pool serva küljest ära mõranenud, aga ma ei suuda seda ära visata, sest see on ainus, millel on õige raskus. Istusin diivanile, keerasin läpaka lahti. Kell oli veerand kolm. Kõik magasid. Ainult mina ja see karvane koletis, kes nüüd mu süles nurrus.

Ma ei tea, miks ma selle lehe lahti tegin. Tõesti. Ma ei ole mingi hasartmängur. Ma olen see tüüp, kes ostab lotopileti kord aastas, siis kaotab selle ära ja ei viitsi otsidagi. Aga sel ööl… ma olin lihtsalt nii kohutavalt väsinud, et mu aju lülitas filtri välja. See filter, mis ütleb: “Ära tee rumalaid asju”. See oli läinud.

Nii ma siis istusin seal, kell kolm öösel, ja registreerisin end vavada peale.

Kõik läks üllatavalt libedalt. Ma olin varem kuulnud mingitest kohtadest, kus sa pead saatma passi ja vereproovi ja vanaema sünnitunnistuse, aga siin… lihtsalt klõps-klõps, ja ma olin sees. Ma mäletan, et mõtlesin: “Tee väikese summaga. Sada eurot. Mitte rohkem. See on nagu kino ja pitsa raha.” See oli mu enda reegel. Kino ja pitsa. Mitte elu ja surm. Mitte üür.

Aga tead, mis on kõige naljakam? Ma ei tundnud üldse seda klassikalist “oh ma kaon kõik ära” paanikat. Võib-olla sellepärast, et ma olin nii väsinud, et mu närvid olid nagu vana kummipael – veninud, aga mitte katki. Või sellepärast, et olin juba varem otsustanud, et see raha on kulunud. Nii lihtsalt ongi. Kui sa paned selle punkti – “see on meelelahutus” – siis iga võit on boonus. Iga kaotus on pileti hind.

Ma hakkasin mängima. Lihtsat asja. Midagi, kus keerutad rullikuid ja vaatad, mis juhtub. Ei mingit strateegiat. Ei mingit “ma olen selle välja mõelnud” tarkust. Lihtsalt… klõps. Ja vaata. Klõps. Ja vaata.

Esimene kahekümnes keerutus ei toonud midagi. Null. Kõnd. Muffin tõstis pead, vaatas mind, nagu ma oleksin idioot, ja pani pea uuesti käppadele. Noh, mõtlesin, kino ja pitsa raha on läinud. See kestis kakskümmend minutit. Aga ma ei suutnud lõpetada. Mitte sellepärast, et ma oleksin tahtud raha tagasi võita. Lihtsalt… see oli rahustav. See heli, kui rullikud peatuvad. Need värvid. See tunne, et sa jälgid midagi, mis ei ole sinu tavaline elu.

Mu tavaline elu on excelitabelid, töömeilid ja muretsemine selle pärast, kas ma jõuan enne poodide sulgemist piima osta. Aga seal, vavada keskkonnas, oli ainult praegune hetk. Olenemata sellest, kui lollilt see ka ei kõla. See oli nagu meditatsioon, aga ilma et peaks oma selga sirgeks ajama.

Ja siis see juhtus.

Ma isegi ei märganud kohe. Ma vajutasin keerutust, vaatasin aknast välja – seal oli mingi kummaline valgus, tänavavalgusti hakkas vilkuma, nagu oleks see minuga ühel lainel. Mõtlesin, et peaks selle kommunaaltelefoni teada andma. Ja siis ma vaatasin ekraanile tagasi.

Ekraan oli teistsugune.

Seal oli rohkem nulle, kui ma olin kunagi oma pangakontol näinud. Ma ei liialda. Ma töötan keskkoolis õpetajana, mu palgakontol on nulle täpselt kaks. Pärast koma. Aga seal… need numbrid. Ma pidin lugema kolm korda. Siis neljas kord. Siis panin käe ette ja surusin silmi kinni. Avasin. Ikka samad numbrid.

Ma võitsin rohkem, kui ma teenin kolme kuuga.

Muffin karjatas. Ma kargasin nii kõvasti, et viskas ta diivanilt maha. Ta vaatas mind nüüd juba täieliku põlgusega. Aga mul polnud aega süümepiinadeks. Mu süda lõi nii kõvasti, et ma tundsin seda kõrvanibudes. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma tundsin.

Mu esimene mõte polnud “oh issand ma olen rikas”. See oli “oh issand ma pean selle välja võtma ENNE kui ärkan”. Sest ma olin ikka veel 70% veendunud, et ma magamistoas Muffini käe all lamades lihtsalt unistan. Ma hakkasin väljavõtmist protsessi pihta. Kõik töötas. Kiirelt. Ma olin harjunud, et kõik asjad eestikeelsetes asutustes võtavad kolm tööpäeva ja viis allkirja. Aga see… lihtsalt läks läbi.

Kell oli neli hommikul, kui raha mu kontole jõudis. Ma istusin pimedas köögis, jõin jahtunud teed, ja vaatasin seda summat. Muffin oli andestanud ja hõõrus mu sääre vastu. Ma ei teadnud, kas naerda või nutta. Nii et ma tegin mõlemat. Vaheldumisi.

Järgmine hommik, tegelikult juba mitte nii hommik, sest ma magasin üheksani, tundsin end imelikult. Nagu oleks mul salarelv. Mitte selle raha pärast, kuigi ka selle pärast muidugi. Aga tunde pärast. See tunne, et elu võib su näkku karjuda “tavalisus”, ja siis ühel kolmapäeval kell kolm öösel, kui sa just oma kassiga tülitsesid, koputab keegi õlale ja ütleb: “Tead, täna on sinu päev.”

Mõned mu sõbrad ütlesid, et ma olen hull, et ma seda räägin. Et kasiino on kuri. Et kõik kaotavad. Ja ma saan aru. Ma tõesti saan. Aga minu lugu ei ole “kasiino on hea” lugu. Minu lugu on see, et ma läksin sisse täpselt nagu mu kass – ilma ootusteta, ilma plaanita, lihtsalt uudishimust ja unepuudusest. Ja ma kõndisin välja teise inimesena.

Mitte sellepärast, et mul on nüüd uus rahakott. Vaid sellepärast, et ma sain tõestust, et tahes-tahtmata võib elu vahel lihtsalt… töötada. Ilma, et sa pingutaksid. Ilma, et sa vääriksid seda. Lihtsalt sellepärast, et sa olid õigel ajal vales kohas. Või valel ajal õiges kohas. Ma pole siiani kindel.

Muffin magab praegu minu kõrval. Ma ostsin talle selle raha eest uue kraapimispuu. Mitte sellepärast, et ta seda vajaks – tal on juba kolm. Aga sellepärast, et ma tahtsin talle öelda: “Näed, su löök mu näkku ei läinud raisku.” Ja võib-olla on see kõige kummalisem osa kogu loost. Ma tänan oma kassi. Ja vavada muidugi ka, aga rohkem ikka kassi.

Ma ei plaani sinna tagasi minna. Vähemalt mitte nii, nagu ma sinna esimene kord läksin. Aga ma tean, et kui uni ei tule ja Muffin hakkab jälle käppa tõstma… siis ma võtan selle mõranenud tassi, istun diivanile ja kuulan, mida öö mulle ütleb. Sest kes teab? Võib-olla on kolmapäevad lihtsalt imelikud. Ja võib-olla on see okei.